Esimene sünd on füüsiline, teine psüühiline ning kolmandas avaldub meis vaim-ise.
Inimese kolm sündi, millest kaks viimast on olemuslikud, on kõige tabavamalt kokku kirjutanud luuletaja ja lastekirjanik Leili Andre:
“Kolm korda ilma sünnib inimene.
Kord siis, kui silma langeb päiksekiir.
Teist korda siis, kui valgus südamesse tungib.
Ja kolmas kord, kui süda ise valgust kiirgab.”
Mitte midagi ei avaldu enne, kui inimene ei ole selleks valmis. Vamisolek ei tähenda valmidust millekski, vaid küpseks saamist. Küpsus ei ole midagi, kuhu on võimalik harjutades jõuda, vaid see avaldub jõudumööda – nii on see kehalise, psüühilise kui ka vaimse küpsusega.
Kõige nähtavam on füüsiline küpsus. Füüsiline keha on eeterkeha peegeldus, tugev füüsis tähendab tugevat eeterkeha ja vastupidi. Lapsed, kes on kogenud palju traumasid, saavad osalise vabanemise osaliseks 14-15 aastaselt kui tema peenkehad muutuvad, sellega võib kaasneda ka füüsilise keha teatav paranemine. See muutus viib lõpuni ka füüsise kujunemise ning kõrvuti sellega toimub ka psüühiline sündimine. Sarnaselt füüsilise sündimisega võib ka psüühiline sünd olla takistatud (traumad, elu kõverpeeglid jms) ning võib juhtuda, et see (psüühiline küpsus) jääb elu jooksul saavutamata. Psüühiline küpsus tähendab isikuomadustelt tasakaalus inimest, kes teab, mis on tema elu eesmärk ning ülesanded ja ta realiseerib ennast neis küsimustes järjepidevalt. Selline inimene on heeros – kangelane, kelles on inimlikud ja jumalikud kvaliteedid tasakaalus.
Kõige viimane sünd on “ülemise kambri” laskumine, mis viib inimteadvuse radikaalse avardumiseni, ajatu kogemiseni. Seda võib pidada valgustumiseks või kui kasutada teist sõna – ülestõusmiseks. Peale kolmandat sündi ei pääse inimese madalamad olemusliikmed enam inimest juhtima, need osad ei kao, kuid nad marginaliseeruvad. Selles etapis rakendab inimene oma elus vaid vaimseid jõude – tavaliselt kutsutakse neid inimesi pühakuteks.
Küpsus tuleb enne välist olukorda. Kui midagi meie eludes viibib ja me ei saa aru, mis on põhjus Leiba ei võeta ahjust välja enne kui ta ei ole valmis, ahjus olles aga mõjuvad talle jõud, mis teda vormivad. Inimene ei saa minna mööda teda vormivatest jõududest. Neist mööda hiilimine ongi soov mitte käia oma teed. Inimese egolik tasand segab sedavõrd vahele, arvates ikka ja jälle, et elu peab avalduma just sellisel viisil, nagu tema seda õigeks peab või nõnda kuidas tundub lihtsam. Elu avaldub omal viisil ning sellega on meil võimalus enestes rahu sõlmida.