Rahu sünnib meis siis, kui meie sisemised vastandpoolused, meie eneste lõvi ja tall saavad rahumeeli üksteise kõrval lebada.
Kaasinimesi tuleb rahulikult vaadelda teadmisega, et nad on tehtud samast materjalist, mis meie isegi, ainult see materjal avaldub läbi nende persoona siin maailmas mõnevõrra erinevalt. Meil on võime seda aktsepteerida. Sedamööda avardub meie teadvusseisund.
Lõvi on sümbol täiskasvanust, algatus- ja otsustusvõimelisest, kõigega hakkamasaajast minast. Talleke on aga kartlik, haavatav, hoidmist ja tähelepanu vajav osa meist.
Kui me toidame tähelepanuga emba-kumba neist, siis me kaotame ajapikku tasakaalu. Nii lõvi kui ka tall tuleb meis omaks võtta, lasta neil kõrvuti meis lebada. Vabadus tekib kui me suudame olla nii üks kui teine ja kui meil see suutlikkus on, siis kaob ka vajadus väljenduda läbi ühe või teise.
Konfliktid elavad ainult meie sees, nad on meie meele tõlgendus. Mõelgem selle peale. Kõrgema avaldumine meis tähendabki kõigepealt konfliktide nõrgenemist ja siis ajapikku nende hajumist, sest meie sisemine ilmaruum on muutunud pea kõike mahutavaks. Siis tekib meis võime tulla toime kõikvõimalike ilmaruumi nähtustega, sest me ise sisaldame seda kõike. See on seisund, kus “sees” ja “väljas” kaotab oma piirid. Sellise inimese puhul asub vaimuilm väga lähedal, olles küll siin, on ta otsapidi vaimumaailmas väljas.
Me oleme tihtilugu kimpus alateadlike ning tedvustatud hirmudega, me saame neid ületada selle kaudu kui hakkame iseendid tundma täielikult armastatud olenditena. Kui see tunne saab meis läbivaks, muutub maailm meis ja meie ümber.
Broneeri aeg vastuvõtuks: