Meil tuleb hoida ümbritseva suhtes teatavat sisemist distantsi, tõusud ja mõõnad teevad selles maailmas pidevalt oma ringkäiku, küsimus on selles kui intensiivselt me inimestena otsustame selle ratta pöörlemisega kaasa minna, kui tõsiselt me seda kõike võtame. Kui võtame , siis kulume.

Kui koged mingisugust eluolukorda, kellegi hoiakuid enese suhtes, mis tekitavad sinus tugevaid emotsioone, vii ennast distantsile, ära tee sellest enda elu jaoks probleemi, ära võta isiklikult. Eemaldu, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Seda, muidugi, on lihtne öelda ja raskem teha, aga ainult sel viisil leiame me enestes suurema vabaduse. Viimane ongi tegelikult inimelus üks suurimaid saavutusi. Lausel „tühisuste tühisus, tühi kõik” (Koguja raamatust) on mitu tähenduse kihti. Esmalt viitab see selle maailma tühisusele vaimust vaadatuna, teisalt tähistab see lause inimest, kes on üles leidnud seesmise vabaduse – see peegeldub temas tühjusena.

Seega, kui me soovime inimestena oma arengus sammu edasi astuda, peame jõudma kestva seesmise distantsini selle maailma suhtes ning mitte laskma elu ilmingutest enestele probleemi tekitada. Vastasel korral kaome me sellesse kõigesse ära kuni ühel hetkel puudub meil arusaam, kes me oleme ja mida tahame.