Üks suuremaid ja domineerivamaid illusioone on alusidee või mõte sellest, et just praegusel ajahetkel on inimkond oma teadmiste kõrgpunktis ehk oleme teadlikumad ja targemad kui iial varem.

Tõestatavus, ratsionaalsus, tehnoloogia ülistamine, kui nimetada mõned, on vaimu eituse jõu ilmingud, mis avaldavad oma mõju alateadvuse tasandil mõttevormide kaudu.

Just suguvõsast tulenevad ja ajastulised mõttevormid võivad takistada meie annete täielikku avaldumist – kõigepealt vormib meid ajastu, seejärel tuleb meis nähtavale suguvõsa ja nende vahel on inimese jumalik potentsiaal, võimalus.

On paratamatu, et umbes 80 protsenti inimestest elavad “ettekirjutise järgi” ning teised otsivad intuitsiooni abil ennast ja sealtkaudu viisi, kuidas endaga kooskõlas elada ja sealtkaudu leida rahu ka ümbritseva suhtes või siis vastupidi – olla osutajaks. Ehk neid inimesi võib nimetada tõe otsijateks. See olukord on ajastulise vormi ilming. Materiaalne mõtlemine saab alguse vaimu eitavast jõust, “käsi on kaljukammitsa küljes kinni” ning seetõttu ei leita ka vabadust üles. Viimane on positsioonide ja valikute ülene.

Intuitsioon on “aeglane töötaja”, te ei ole pealetükkiv ega kiirustav, ta on kui foon sinu taga, lainepikkus, mida digitaalsed seadmed üpris edukalt nüristada suudavad, kuid mitte täielikult.

Iga viis või suundumus, mis läheb massidesse, kaotab teel sinna oma tõe, vähemalt mingi osa sellest läheb kaduma. Toimub teatavat sorti pinnapealistumine, kus ikka ja jälle langevad inimesed tagasi ilmingute tasandile selle asemel, et vaadata nende taha. Viis ja keskkond on küll erinevad, kuid baasmuster selle taga on sama. Inimene vajab vaimseks kasvuks teatud eraldatust, seetõttu kasvab teatud etapil inimeses soov olla omaette, võtta selleks aega, hooldada oma sisemist aeda.

Sõltumata sellest, kus me elame, mida me teeme, oleme me kõik aednikud – algaine vormijad – just seda, aednikuks olemise mõtteviisi, peaksime oma igapäevellu integreerima ja seda sõltumata sellest, mis on meie igapäevased tööülesanded. Aednikuks olemise mõtteviis välistab massiteadvusesse kukkumise – aias (nii sõna otses kui ka ülekantud tähenduses) on alati teatud privaatsus, omanäolisus erinevalt platsist või väljakust.

Looming hakkab alati elama oma elu, võtab omi vorme isegi siis, kui idee “maaletoojal” oma kindel nägemus sellest oli. See juhtub seetõttu, et kõigele siin maailmas mõjuvad erinevad jõud, see on paratamatus, millega pole mõtet võidelda. Seetõttu kogeme luues ja oma loomingus teatavat vastandlikkust. Tunnete tasandil on vastandlikkus seotud astraalse maailma ning seal peituvate jõududega, mida tuleks tundma õppida selleks, et mõista, milline jõud inimest tegelikkuses tagant tõukab või inspireerib.