Ehk meis ei ole mitte midagi puudu, vaid küsimus on alati selles, millise reaalsuse tutvustuse osaliseks me saanud oleme ehk milliseid elukujundeid kogeme. Ühest küljest on inimloomus tohutu võimaluste allikas, teisalt kätkeb see endas head eeldust olla kiirelt ja kergelt programmeeritav ning manipuleeritav. Et see nii on, on hea, sest jätab inimesele alati võimaluse ja vabaduse, iseküsimus, kas me sellest võimalusest ja vabadusest ka teadlikud oleme.

Loodus on programmeerimise osas meile heaks õpetajaks. Võtame näiteks linnupojad.

Kui tahta kodustada metsikut, tuleb olla alguse juures esimesest hetkest. Linnukasvatajad, kes tahavad kasvatada endale näiteks head käelindu, peavad seda lindu vermima (imprinting) ehk kui inimene on esimene elusolend, keda linnupoeg koordudes näeb, toimub vermimine, inimesest saab linnukese elu a ja o ehk tema tegelikkus. Ta ei oska teada ega tahta midagi muud.

Väidan, et vermimine mõjutab bioloogiat ehk väli, mis meid übritseb, kujundab viisi, kuidas närvisüsteem töötab. Peenmaailma informatsioon kujundatakse “füüsiliseks” just närvisüsteemi kaudu. Ka tervendamisel ei tervendata organit või organsüsteeme, vaid muudetakse selle organi väljalist informatsiooni, mis omakorda mõjutab rakku ümbritsevat vedelikku, viimase muutus muudab rakku.

Saame enestelt küsida, kui kaugele me oma loomulikkusest liikunud oleme ja kuidas leida tee tagasi või edasi ning milliseid olukordi me võtame loomulikena kuigi tegelikkuses nad seda ei ole?

Sarnaselt linnuga, saab inimest või last vermida üpris kaugele loomulikkusest – teekond sinna on kiire, aga tuua juba teatud viisidel vermitud laps soomülkast välja, nõuab vähemalt kaks kuni neli korda kauem aega. Sama lugu on näiteks erinevate haigustega – need tulevad hobustega ja lähevad härgadega. Vermitud, kuid iseteadliku, täiskasvanud inimesega on nagu hobusega – sa võid ta allika juurde viia, aga kas ta sealt ka jooma hakkab, on täiesti omaette teema ja vägisi hobust jooma sundida pole võimalik (hobune muidugi on tark loom – kõikjalt, kus ta joob, kõlbab ka inimesel vett juua).

Jätkuvalt, inimeste peamine ülesanne ei ole mitte võtta vastu, vaid ära tunda ja vastu võtta. See on tegelikult intuitiivne elamine, mida sageli aetakse (eriti viimasel ajal) segamini spontaansusega. Need on aga oma olemuselt kaks erinevat nähtust. Selleks, et sensitiivsust kasvatada, ei ole vaja teha muud kui igapäevaselt panna oma intuitsioon proovile. Intuitsioon töötab aeglaselt, järjepidevalt, ta ei ole domineeriv, vaid asub nö “taustal”. Taustal olevat saame kuulda, kui vähendame (mõtte)müra eneste ümber. Lapsed võivad eitada oma vanemaid, nad võivad tahta ja proovida olla teistmoodi, aga isegi kui nad seda teevad, on nad endiselt oma vanemate nägu ja samal ajal kiirgavad nad välja oma täielikku (Jumalikku) potentsiaali olles sellest ise mitteteadlikud.