Meie mitteteadvustatud osa on võrreldes sellega, mida teadvustame, kordades suurem ja selle võrra ka kordades võimsam. Inimesele, kes tegeleb regulaarselt enesearenguga (mis tegelikult ongi elu loomulik osa) ei ole võõras piiride ja uskumuste küsimus. Sellele lähenetakse tavaliselt negatiivse nurga alt stiilis “uskumused piiravad” ehk sellele küsimusele lähenetakse piirava vaatenurgaga ja selles peitub paljude vaimselt avarate inimeste juurprobleem, millest sünnib, võiks isegi öelda, et teatav patoloogiline käitumine.

Piir või piirid iseenesest ei ole halvad, nad aitavad meil teadvustada kes me oleme, mida vajame ja kus oleme oma arengus ning mil määral kusagile takerdunud. Piirid kuuluvad selle maailma juurde. Kui inimene soovib elada piirideta, ei soovi ta elada selles maailmas. Piirid ei ole inimese tegelik probleem, probleem on suutmatus neid luua, hoida, vajadusel kaotada või ületada. Sellest on vaja aru saada, seda on vaja õppida.

Uus inimene on paradoksaalne inimene, see on inimene, kelles on ühendatud vastandid, temas on ruumi olla nii paindlik kui ka paindumatu. Inimene, kes seda suudab, liigub isikuomaduste tasakaalustatuse suunas ehk lähemale tervikule. Põlvkonniti see muidugi varieerub – kui eelenav põlvkond on olnud liiga paindumatu, dogmaatiline, siis järgnev põlvkond tahab vastukaaluks olla ülimalt paindlik, dogmadeta ja piirideta selles maailmas. Tema käitumine tegelikkuses aga ei erine oma esivanemate omast – ta asub lihtsalt skaala teises servas. Kõikvõimalikud ideoloogiad ning patoloogiad asuvad alati inimeseks olemise skaala servades, tasakaal aga asub keskel.

Kui miskit on “valesti” ja me ei tea milles küsimus on, oleme inimeseks olemise skaala ühes servas, ja tavaliselt kasvame me sellest välja küllastumise kaudu. Just viimane panebki meid teadvustama seda äärmust või serva, milles viibime ehk teadvustamine tekib küllastumise abil. Siis otsime abi või juhatust. Tekib sisemine liikumine, kus me nihutame endid kogetavast äärmusest, paiskume tavaliselt selle vastandisse, et seejärel ühendada kaks poolust eneses ja jõuda lähemale tervikule. Tervik aga tähendab tühjust, tühisuste tühisust.