Tavaliselt on meil peamine fookus kohal – soovime leida elus oma koha, kutsumuse, ära tunda selle miski meis, mis avaldub loomupärasel viisil. Igas inimeses on midagi, mis tahab tema kaudu avalduda, sageli on see inimese enda jaoks nii sügavalt loomulik, et ta tihtilugu ei oska seda märgata ega hinnata.

Kui me õpime elu vaatama vaimust lähtuvalt võivad kaalukausid pöörduda 180 kraadi – tegemised ja tööd, mis sellest maailmast vaadatuna on olulised ja tähtsad, kahanevad ning tegevused, mis tunduvad maises vaates tähtsad, on vaimusilmade läbi vaadatuna ebaolulised.

Oma andele ja selle avaldumisele järgmiseks tähtsaks küsimuseks on rütm, tempo, millega me siin maailmas toimetame. Ka siin kehtivad omad reeglid. Inimene on pulseeriv, rütmiline olend (seepärast on vaja väikelapsel kindlat päeva- ja nädalarütmi, selle kaudu saab ta aru, kes ta on), igal inimesel on see loomupäraselt mõnevõrra erinev. Meie loomulik rütm on alati seotud ühel või teisel viisil meie kutsumusega. Kui meie ülesandeks on tuua siia maailma inimese olemuse süvakihtides peituvat, siis selle toomiseks siia peab inimene olema vastavas seisundis ehk rütmis. Kui su ülesanne on olla aktiivne välises maailmas, siis toetab teda jällegi teistsugune tempo. Ja ilmselt on vaja ühendada eelpool mainitud kaks. Meistrid on need, kes suudavad rütmiga mängida, seda aeglustada, kiirendada ehk vahetada nö käiku. Peame teadvustama, et igal inimesel on oma kapatsiteet ehk siis tegutsemisvõimekus, mis avaldub inimestel erinevates elu nüanssides. Seetõttu on tark keskenduda oma loole, sellele, mida see meile on andnud, sest selles, küll võib-olla mitte otseselt, on peidus ka meie anded ehk meie teekond on meie viljade avaja.

Ehk selgita välja, mis on sinule loomupärane rütm. Märka hetki või perioode, kus oled sellest kõrvale kaldunud. Too ennast teadlikult tagasi oma temposse. Püsi selles ning kui on vaja vahetada käiku (mõne eluolukorra tõttu), siis tee seda teadlikult.