On loomulik, et me soovime elult midagi saada, kogeda edu selle kõikvõimalikes ilmingutes ning elada, kui võimalik, vabana erinevatest probleemidest ja rahuldada oma vajadused kui tunneme millestki puudust, et elu oleks meile meelepärastes rööbastes. Samas...

Üks kuningas seisis oma lossiväravate ees ja vaatas kui kaunis on jumala maailm. Komberdades tuli üks sant. Tahtis lossiväravast sisse minna, aga valvurid peatasid mehikese kinni. Kuningas astus ligi ja küsis kuhu tahab ta minna.

“Ma mõtlesin, et võiks seal võõrastemajas jalgu puhata.”

Kuningas ütles seepeale, et see on loss, mitte võõrastemaja ja tema ise ongi kuningas.

Mehike küsis: “Kes elas siin majas enne sind?”

“Minu isa,” vastas kuningas.

“Kui sina ära sured, kes siis sinna jääb?”

Kuningas sai kerjuse jutust aru, et ta ise on kui üks rändaja siin ilmas ja ükskord tuleb aeg, mil ta peab ära minema ja teistele ruumi tegema. Ja et ilus loss tema selja taga on tõesti vaid üks võõrastemaja.
Tead küll, aga kas elad ka seda arvesse võttes?