Saame eeldada, et lähematel aegadel, nii lähedal kui ka kaugel, kasvab põrkumine erinevate arusaamade vahel. See on midagi, mida me ei peaks otsima, aga kui ta ennast meie eludes ilmutab, saame sellele rahulikult ja julgelt otsa vaadata.
Üks negatiivne aspekt, olukord, sündmus käivitab tavaliselt terve spektri teisi aspekte meie eludes, kus meil samuti, ühel või teisel moel, rohkemal või vähemal määral, teatud rahulolematus valitseb. Selles peitubki negatiivse sündmuse võlu - ta valgustab paljusid meie elu tahke, kus miskit viltu, kus me rahu sõlminud ei ole. Rahu on meil vaja, et näha sinna, kuhu (veel) vaadanud ei ole.

Kuna see, mis meie ees on lahti rullunud, on meie mineviku peegeldus (sest füüsiline on informatsiooni ja energia tagasipeegeldus) ehk nö done deal, saab olukorda võtta vastu rahulikult kui meie mitteteadvustatud osa loomingut, millel on nii individuaalne kui ka kollektiivne mõõde. Millal esimene viimaseks üle läheb, on keeruline öelda, sest kõik sisaldub ühes ja üks sisaldub kõiges. Jungiaanlikus psühholoogias võib mitteteadvustatut nimetada individuaalse ja kollektiivse varju loominguks, kus loomingu looja õpib ennast loomingu kaudu tundma. Nende viljadest tunnete nad.

SÜÜST JA SÜÜTUNDEST räägitakse tavaliselt isiklikust tasandist lähtuvalt ja tihtilugu lähenetakse sellele üpris kitsa (vaate)nurga alt. Ilmselgelt saab süütunne olla haiglane, patoloogiline, aga see võib olla ka terve. Kui esimene on hirmude, siis teine südametunnistuse küsimus. Südametunnistus aga KOHUSTAB.
Kui inimese mõõde, taju avardub, individuaalsed võimed kasvavad, suureneb ka suutlikkus kanda vastutust. Ehk sa vastutad ka selle eest, mis näiliselt ei ole justkui sinu asi vastutada. Seega saab öelda, et kõik see, mis maailmas valesti, on ka meie süü.